Hing ei taaskehastu mitte kunagi, lihtsalt meie harjumuspärane mõtlemine, meie soovid, meie kiindumused reinkarneeruvad. Kui me tunneme oma hinge, kui oleme valgustunud, kui oleme teadlikud oma seotusest kogu universumiga, ei taaskehastu me mitte kuskile, me oleme seal alati olemas. Me ei sünni mitte kunagi ja ei sure mitte kunagi.
Loengust “Hing ei transmigreeru mitte kunagi”
Uudiste Ajakirjast nr. 59, Tarkusepärlid
Kõnelejaks Kõrgeim Meister Ching Hai
Honolulu, Hawaii, USA * 28. märts 1993
(algselt inglise keeles)
Me oleme sündinud Jumalast ja me oleme üks Jumalaga. Pole tähtis, kui pikka aega me oleme ringi rännanud taaskehastumise tsüklis, mõeldes, et me oleme heterodoksed või ortodoksed. Me ei ole mitte kunagi lahkunud Taost (Tõest). Taevas ja põrgu kuuluvad samuti Taosse; nad on üksteisest lahus ainult väikese vahemaa võrra. Samamoodi nagu laine ookeanis. Vahel, kui tuul on tugev ja kui maa liigub jõuliselt, tõuseb laine kõrgemale. Tegelikult on see ikka veel merega ühenduses, ikka veel mere pinnal, ikka veel üks kogu veega. Ta võib arvata, et ta on suursugune ja et tal ei ole enam mitte mingit suhet veega, kuid kui ta langeb alla, peab ta siiski tagasi minema mere või jõe vette. See on väga loogiline! Muidugi, merelaine ei saa nendest asjadest aru. Ta lihtsalt tõuseb ja langeb süütult, seega ei ole tal karmat ja ta ei pea taaskehastuma. Ta ei tea, mis on taaskehastumine.
Kõik see on nii, kuna meie mõistus on liiga komplitseeritud, mõeldes, et me tekitame endale karmat, et me oleme Jumalast eraldatud, et me oleme patused ja madalad inimolendid. Siis unustame me, et me oleme alati Jumalaga koos. Kui pärast meie surma ei ole meil sellist ideed transmigratsiooni kohta ja ei ole ahnust, võiksime me lennelda, nagu oleksime me õhus ja kindlasti ei transmigreeruks uuesti. Me transmigreerume oma mõttetute ideede tõttu; me klammerdume oma mõistuse külge ja püüame haarata kõike, mida see ihaldab. Hing ja mõistus on üksteisega ühendatud. Sellel põhjusel, et midagi kogeda, ütleb mõistus: “Me ei ole oma mänguga veel lõpuni jõudnud!” (Naer) Siis peavad nad mõlemad tagasi tulema. Kui mõistus on ära õppinud kõik oma õppetunnid ja hing on sellest teadlik, siis ei tule nad enam tagasi, et uuesti õppida. Me oleme sellest maailmast väsinud isegi enne, kui me siit lahkume! Me oleme nautinud kõike ja meil ei ole enam kiindumust sellesse maailma. Me oleme põhjalikult aru saanud, et me oleme väsinud siin elu elu järel lolli mängimisest. Siis sellel korral ei pea me kindlasti jälle tagasi tulema.