K: Iga kord, kui olen mõnda aega mediteerinud, tunnen, et tahan püsti tõusta. Ma ei suuda mediteerimist jätkata. Tunnen justkui mingi jõud tõmbaks mind üles.
M: Mis jõud? (Naer) Ennast te laiskuses ei süüdista, ent väliseid jõude süüdistate. Te süüdistate alati vaime, Mayat, rebaseid, rotte, kasse jne. Te ei arva, et see võiks olla teie enda probleem. Nojah. (Meister ohkab.) Kui hoolega harjutate, kogete lõpuks ka sisemisi kogemusi. Selleks tuleb olla tõesti hoolas. Pole vaja süüdistada negatiivseid jõude. Tegelikult pole olemas jõudu, mis teid eemale tõmbaks. See on teie enda nõrkus. Isegi kui Maya teile tüli teeb, tuleb see sellest, et te seda kardate.
Au Lac’is on tavaks öelda: “Kui Maya tahab teile tüli teha, vaatab ta kõigepealt teile otsa.” See tähendab, et Maya vaatab, kas te olete julge või mitte. Kui ei ole, siis teeb Maya teile tüli. Kui see aga näeb, et olete tast vapram, jätab ta teid rahule.
“Teekonnas läände”, kui põrgu kuningas tahtis viia Ahvikuninga põrgusse, ütles ta ülbelt Ahvikuningale: “Ha! Ha! Ha! Ma olen põrgu kuningas!” Ometi, kui ta oli alistatud, kummardas ta Ahvikuninga ees, öeldes: “Teie Kõrgus! Palun andke mulle armu! Palun andke mulle armu!” (Naer) Peaksime olema nagu Ahvikuningas. Kui oleme liiga nõrgad, siis Maya hirmutab meid. Kui alati kardame Maya jõudu, jõuab see meieni, kuna tegelikult ootame, et ta meieni jõuaks. Vastasel juhul, missugune jõud maailmas tuleb ainult teie ellu, aga mitte teiste ellu?
Nii et ärge muretsege takistuste pärast. Isegi kui tunnete negatiivset jõudu, jätkake mediteerimist. Ja kui te ei suuda mediteerida, siis tõuske püsti ja jalutage natuke ringi. Proovige seejärel uuesti. Korrake Pühasid Nimesid ja paluge sisemist Meistrit, et ta aitaks, jätkake mediteerimist ja siis näete, kas negatiivne jõud saab teile midagi teha.
Olge positiivsed, optimistlikud ja julged. Ja sellest saab harjumus, sest kõik on mõistuse poolt loodud. Kui teil jääb vajaka enesekindlusest ja julgusest, tunnete hirmu isegi siis, kui kuulete hiire krõbinat. Te kujutate ette, et see on kohutav asi või et Maya või mingi jõud on välja ilmunud. Tegelikult see on ainult hiir. Nii et ärge kartke mitte midagi.
Loengust “Kasvatades julgust ja tõustes takistustest kõrgemale”
Uudiste Ajakirjast nr. 97
Kõnelejaks Kõrgeim Meister Ching Hai
Rahvusvaheline 3-päevane retriit
Taiwan, Formosa – 12. jaanuar 1989
K: Meister, äsja helimeditatsiooni ajal vibreeris kogu mu keha tugevalt. (Ja siis?) Ma istusin sellel kivil. Vajusin upakile. Kukkusin maha ja siis ärkasin üles. (Kas te tunnete end mugavalt?) Ma tunnen end väga mugavalt. Eile valutas mul pea, aga täna on kõik korras.
M: Mõnikord on vibratsioon tugevam kui meie ise, nii et see on meile harjumatu. Niipea kui sellega ära harjume, muutume sellest tugevamaks. Siis tunneme ennast väga loomulikult. See on nii, nagu inimene oleks nälginud kaua aega, tal polnud piisavalt toitu ja ta kannatas alatoitumuse käes. Ja kui talle antakse äkitselt palju süüa, siis ta võib selle liiga kiiresti alla neelata, mis raskendab toidu seedimist. Seepärast peame mediteerima regulaarselt ja suhtuma sellesse tõsiselt. Kui harjume mediteerima pikema aja jooksul, muutub see väga tavaliseks tegevuseks. Siis me ei ole isegi teadlikud, et mediteerime.
Miks beebi nutab, kui ta ära sündinud? Ema kõhus oli ta ümbritsetud veega nagu kala. Äkitselt meie maailma saabudes puutub ta nahk esimest korda õhuga kokku ja ta hakkab oma kopsudega hingama. See teeb talle valu ja on kogu kehale väga ebamugav. Seepärast ta nutabki. Kui ta nutab, peab ta oma kopse kasutama ja siis harjub ta ära meie maailmaga. Ta saab nüüd aru, et seal ei ole enam vett, et see on asendatud õhuga. Ta harjub sellega aeglaselt ära.
Meie vaimne praktika sarnaneb beebi olukorraga. Hoolega harjutades, harjume ära kõrgemate vibratsioonidega. Need vibratsioonid on palju kõrgemad kui meie enda omad ja see on põhjuseks, miks me ei ole nendega harjunud. Ka vastsündinud beebil on raske harjuda meie mugava ja vaba elukeskkonnaga. Selle asemel on ta harjunud tumeda ja piiratud keskkonnaga oma ema kõhus. Nii ongi, et vahetult peale sündi, tunneb ta end hirmununa ja ebakindlana, nagu ta oleks kõik kaotanud.
Sellega sarnaselt ei ole meil raske vabaks saada; ainuke probleem on selles, et me peame ära harjuma vaba ja piiramatu olekuga. Kui me lõpuks sellega ära harjume, ei taha me jälle tagasi tulla sellesse keha vangistusse. Mõnikord meditatsiooni ajal läheme sügavasse samadhisse ja väga kõrgetesse dimensioonidesse; me tunneme end täiesti vaba ja piiramatuna. Siiski, meie tasumata karma ja täitmata kohustuste tõttu ja selle fakti tõttu, et meil on ikka veel õppetunde õppida selles maailmas, peame me tagasi tulema sellesse füüsilisse kehasse. Sellel momendil, kui meid tagasi tõmmatakse, tunneme me end äärmiselt õnnetuna ja ärritatuna; see tunne on nii halb, et me võime nutma hakata.
Vaimsel teel tuleb ette raskemaid aegu. Kui seisame silmitsi karmaliste takistustega, peame nende ületamiseks tõsiselt pingutama. Kujutage ette, et beebi ei taha sündida, kuna ta tunneb ennast ema kõhus väga turvaliselt. On see talle hea? Olgugi, et teda ümbritsev keskkond on tuttav, turvaline, mugav ja soe, ei saa ta seal edasi kasvada! See oleks ohtlik nii talle kui ka ta emale. Seepärast on tal parem ära sündida kui selleks on paras aeg.
Sündimise käigus peab beebi end läbi suruma oma ema keha kitsatest ja kondistest kohtadest, mis võib olla küllaltki valus. Isegi väike beebi peab ennast ületama, kui aeg selleks kätte jõuab. Esialgu elab ta nagu kala ema kõhus, kus ei ole õhku, ei ole päikest. Peale sündimist hakkab ta elama täiesti teistsuguses maailmas, kus kõik on just vastupidi! Igatahes on see hea, et beebi sünnib ära kui selleks on õige aeg käes, olgugi et see on ebamugav.