Meistrid mäletavad enda päritolu ja puhtast armastusest jagavad seda teadmist igaühega, kes seda otsib. Nad ei võta enda töö eest tasu. Nad pakuvad maailmale kogu oma aja, raha ja energia. Kui saavutame sellise meisterlikkuse taseme, siis lisaks sellele, et teame enda päritolu, võime aidata teistel mõista nende tõelist olemust. Need, kes järgivad meistri juhiseid, leiavad end kiiresti uuest maailmast, mis on täis tõelist tarkust, ilu ja voorusi. Välise maailma sära, teadmised ja väärtused on selleks, et aidata meil meelde tuletada iseendas peituvat sisemist tegelikku maailma. Vari, hoolimata selle ilust, jääb alati varjuks. Meie hinge võib rahuldada vaid see õige ning selleks on meister.
Meister on see, kes on juba avastanud iseennast ja ta on teadlik oma tegelikust Minast. Tänu sellele on ta võimeline suhtlema Jumalaga, suurima intelligentsuse allikaga, mis peitub meis kõigis. Meister saab edasi anda neid teadmisi, seda iseenda äratundmise väge igale ühele, kes tahab seda tundma õppida.
Tegelikult meil ei ole meistrit… Alles siis kui jünger on valmis, et ära tunda enda meisterlikkust, siis on vaja niinimetatud meistrit, kes suunaks jüngrit sel teel. Ent selleks pole mingit lepingut ega midagi sellist. Muidugi teil on kokkulepe iseendaga, et jätkate ja teete seda iseenda heaks. Initsiatsioon tähendab vaid seda hetke, mil te tunnete ära oma suure hinge. Kogu lugu.
Päris meistril pole kunagi isekaid motiive. Tema süda ja teod on täielikult pühendatud teiste aitamisele. Kui elav meister on maapeal, siis ta võtab endale osa inimeste karmast. Eriti nende oma, kes usuvad meistrisse ja oma jüngrite karmat. See karma tuleb ära lahendada. Seepärast meister kannatab oma eluajal jüngrite ja üldse inimkonna nimel. See avaldub meistri kehas. See tähendab seda, et ta võib haigeks jääda, teda võidakse piinata, või teda võidakse risti lüüa. Iga meister peab selliseid asju üle elama. Näiteks võime tuua Buddha, Muhammedi, Jeesus Kristuse või ükskõik millise meistri idast või läänest – mitte ükski neist ei saanud elada oma elu rahulikult, ilma tagakiusamiseta. Meistrid kannatavad inimkonna nimel. Ent ainult senikaua kuni tal on keha, sest läbi kannatuste ta puhastab karmat. See on nii, sest siinse maailma karma on füüsiline. Kui tahate aidata inimestel vabaneda füüsilisest karmast, siis on teil vaja füüsilist keha. Seepärast peab meister kehastuma inimesena, et ta saaks võtta enda kanda kõik mured ja kannatused.
Meister on siin maailmas, et aidata neid, kes vajavad abi. Ent samas, ta ei ole siin maailmas. Teda ei huvita siinne maailm. Ta ei ole selles kinni ja talle ei lähe korda siinse maailma õnnestumised ja ebaõnnestumised. Ta teate, mida Jeesus tegi oma hiilgeajal – ta oli valmis surema, kui seda oleks vaja olnud. Surres ta õpetas paljudele, kuidas alistuda. Ta ei hoolinud ei hiilgusest ega elust, vaid järgis Jumala tahet. Tema sõnum oli, et me peaksime alati järgima Jumala tahet.