Kõrgeima Meistri Ching Hai kõne keskuse residentidele
Hsihu keskus, Formosa – 3. detsember 1995
Kas te teate, kuidas ma saavutasin Tao? See tuleb sellest, et olen alati kõike teinud teiste jaoks. Teie vaimne praktika on ikka veel kinni staadiumis, kus hoiate ilusad asjad endale ja haarate maitsvamad road omale söögiks. Te ei taha jagada ja seepärast teil pole piisavalt. Tegelikult on nii, mida rohkem anname, seda enam meil on. Mina olen andnud nii palju ja mul on piisavalt toitu, rohkem kui suudan süüa. Hiljuti lõpetasin abi andmise kartes, et õnnistatud tasud muudkui tulevad ja ma ei suuda neid enam vastu võtta!
Minu Tao saavutamisel on mitu saladust. Esiteks, ma olen alati olnud teiste suhtes väga hooliv. Teiseks, ma austasin väga oma õpetajaid. Juba algkoolist peale meeldisin ma paljudele õpetajatele. Võibolla tuli see sellest, et ma austasin neid ja nad tunnetasid seda sisimas. Ehk minus oli midagi, ma ei tea. Võibolla oli meie vahel vastastikune tõmme.
Täiskasvanuna järgnesin paljudele meistritele. Olgugi, et nad polnud väga valgustunud, järgisini täielikult nende juhiseid. Minus polnud kübetki lugupidamatust, ma ei hakanud kunagi vastu. Arvate, et meistrid kohtlesid mind hästi? Vahel nad sõimasid mu näo täis. Meie praeguse tasemega võrreldes olid nad kui algkooli õpetajad, aga ma olin siis ise kui algkooli õpilane. Nad ei olnud minu vastu just eriti kenad. Ma aitasin neid, pakkusin neile kõik, mis mul oli, aga vahel sain ikkagi sõimata. Vahel nad tegid mulle sõnadega väga haiget, öeldes, et ma pole midagi väärt.
Näiteks pärast seda kui olin abiellunud, ütles mu meister mulle: “Sa pole väärt, et temaga abielluda.” Ta ütles veel: “Hoopis su sõbranna peaks temaga abielluma.” Ma olin juba abielus ja ta ütles selliseid asju. Ma vastasin: “Mu sõbranna on juba abielunaine. Ta oli ju enne mind abielus. Muidu võtaksin sind kuulda ja laseksin neil kokku saada.” Sellest hoolimata ma polnud oma meistri peale vihane. Ma ei öelnud, et meister, kuidas sa küll võid nii öelda.
Ma tunnen, et teie olete selles osas erinevad. Ma ei süüdista teid. Ma lihtsalt tahan, et teaksite saladust.
Erinevus Meistri ja jüngrite vahel
Vahel arvate, et olete juba päris heal tasemel. Aegajalt saadan teid välja loenguid pidama ja pärast te mõtlete: “Olen kooli lõpetanud. Meister sai valmis kuue kuuga, ma võin teha sama kuue aastaga!” Tagasi tulles olete muutunud. Arvate, et olete väga head, aga mitte piisavalt! Ja nii teete endale haiget.
Mina arvan samuti, et te olete väga head. Ja see on imelik. Ma olen kõige rumalam inimene maailmas, seepärast saan tihti haiget ja pean pettuma. Mina arvan samuti, et te olete väga head ja ma ei mõista, mis on teie ja minu vaheline erinevus.
Vahel ma küll tean. Kui oleme niisama koos või töötame, siis ma näen kui suur erinevus meie vahel on. Muidu ma pole sellest teadlik. Kui poleks tööd, siis unustaksin täielikult, et te olete jüngrid. Me näeme sarnased välja ja oleme samaealised. Osa on minust isegi vanemad. Vahel ma arvan, et te olete nagu mina ja me saame üksteisest aru, nii et räägin muudkui edasi. Aga mitte keegi ei saa midagi aru ja ma ei suuda seda taluda. Istun ja tunnen ennast väga pettununa. Näib justnagu terves maailmas pole peale minu kedagi, kes mind mõista suudaks. Nii kahju.
Alates muistsetest aegadest näib, et valgustunud meistrid suudavad hädavaevu inimestega suhelda. Ma tunnen samamoodi. Seda saab teha vaid suure pingutusega. Te ei saa aru isegi kõige lihtsamatest asjadest. Mitte ennem kui olen pikalt seletanud. Te piirate ennast liiga palju! Te olete nii keerulised – te arvate ikka veel, et midagi peaks olema selle või tolle moodi.
Te ei mõista ja samas te ei taha ka teistelt õppida. Te ei taha õpetajalt õppida, kartes eksida: “Saan sellega üksi hakkama! Lase mul teha seda üksi!”, täpselt nii ja siis teete palju vigu.
Vaadates endasse võite leida palju puudujääke. Ka mina kontrollin ennast iga päev, kuid ma ei leia vigu.
Saa täielikult Jumala tööriistaks
Kuna olen täielikult pühendunud Jumala tööle, pole mul tegelikult valikut. Ma ei saa kontrollida, mida ma teen. Isegi kui miski mulle üldse ei meeldi, pean seda tegema. Olen pakkunud endast kõik, miks peaksin midagi veel endale hoidma? Ma ei saa öelda: “Mulle see ei meeldi, sest see ei sobi mu iseloomuga, see rikub mu mainet ja ma näen selles kohutav välja, jne.”
Just nagu ekskavaator, see kaevab sealt, kuhu selle juhite. See peab töötama igal pool, kus see tööle pannakse. See on vaid tööriist ja nii on ka meister. Minust on saanud täielikult Jumala tööriist, ilma igasuguse isikliku olemasoluta.
Hetked, mil kohtlen teid halvasti, on tegelikult hetked, mil kohtlen teid hästi. Kui kohtlen teid hästi, siis need on ikkagi inimese emotsioonid, kartuses et te ei suuda seda taluda! Arvan, et inimesi on nii õigem kohelda ja te tunnete end nii mugavamalt. Tegelikult see on “inimeste-moodi” käitumine. Kui aga olen teie vastu tõesti karm ja otsekohene, siis tegelikult kohtlen teid hästi – siis koheldakse teid vahetult Jumala poolt.
Kuigi kui teid oleks koheldud niimoodi iga päev, siis oleksite juba ammu surnud. Mitte ühtegi hingelist ei jääks siia. Nii et asju tuleb teha vähese egoga. Kui laseksin Jumalal teid iga päev kohelda, ma ei suudaks seda ise kah taluda. Mu keha ja mõistus ei peaks vastu, sest nad pole harjunud liigse intensiivsusega, seda oleks liiga palju!
Kui hoiaksite autol jätkuvalt gaasipedaali all, sõites 170 km/tunnis isegi kurvis, siis see oleks äärmiselt kurnav ja te oleksid üleni pinges.
Me ei tohi unustada, et oleme inimesed ja vajame ka puhkust. Võite saada kokku sõpradega ja lobiseda kergematel teemadel. Ka see on väga tähtis.
Tao saavutamiseks peab su süda olema lihtsameelne ja puhas
Liiga jäik või liiga tugev iseloom ei ole hea. Iga kord pole vaja võita. Peaksite teadma, kuidas olla mõistlik ja paindlik, selle asemel, et alati teiste üle valitseda või püüdes saada paremaks kui õpetaja. Õpetajast parem olla on hea, aga veel on liiga vara. Antud hetkel pole teist keegi õpetajast parem. Ütlen teile ausalt, mitte et oleksin üleolev. Ma tahan, et te teaksite, et peate ennast jälgima. Püüdke häälestada ja treenige oma sisemist tarkust ja iseloomu. Otsige üles oma puudujäägid.
Alatasa oma puudujääke varjata on samuti halb. See on liiga negatiivne, liialt ennastsalgav ja pessimistlik. Sellest ei piisa kui teame oma vigu. Me peame need ära lahendama. Oma vigadest teadlik olemine ei tähenda, et peaksime ennast süüdistama, ennast koopasse sulgema ja igapäevast “suletud retriiti” pidama. Nii muutume üheksa aasta pärast kilpkonnaks ja pärast koopast välja tulemist tüütame kõik inimesed surnuks. Te ei pea ennast süüdistama, ent püüdke ronida üles ja muutke ennast. See on tõeline patukahetsemine, selle asemel, et karistada ennast põlvitamisega. Parimaks patukahetsuseks on halvast omadusest vabanemine, see tähendab tegutsemist vastupidises suunas ja positiivsete panuste tegemist. Selles peitub pühaklikkuse saladus – nii muutub süda palju kergemaks ja puhtamaks.
Kuigi ma ütlen nüüd, et puust Buddha kuju kummardada on mõttetu, siis kümme aastat tagasi kummardasin ma Buddhat väga siiralt. Olen küllalt kummardanud ja tean nüüd, et see on mõttetu. Mu meistrid ütlesid mulle, et kummardaksin Buddhat ja ostaksin endale Buddha kuju – ükskõik millise, mis mulle meeldis. Mulle meeldis Maitreya Buddha, ta oli suuremeelsem kui teised. Ja mul oli õigus, ma tõesti vajan seda nüüd. Ta oli ka väga rõõmsameelne. Kuna tol ajal oli mul suurem vajadus just nende omaduste järele, siis nii ostsingi endale Maitreya Buddha kuju.
Ühel päeval korraldas meister mu kodus Buddha kujule tervitusrituaali. Nad põletasid lõhnaküünlaid, kummardasid Buddhat ja käskisid mul midagi soovida. Mul oli vaid üks soov: “Et tulevikus, kui peaksin saama kedagi aidata, siis palun ära lase mul teada saada, et olen kedagi aidanud.” Nüüdseks on see soov tõesti täide läinud, sest ma ei tea kunagi, keda olen aidanud. Mu meister ütles, et kui lõhnaküünlasuits keerdub, siis see tähendab, et soov läheb täide. Ja see tõesti keerutas ja ma uskusin, et nii saabki juhtuma!
Meister ütles veel, et peaksin kodus suutraid lugema. Tahtsin lugeda Meditsiini Buddha suutrat, kuid ta ei lubanud. Ta ütles: “Sa pole seda taset veel saavutanud, loe Suure Halastuse mantrat.” Alles tükk aega pärast seda andis ta mulle lugemiseks Lootosesuutra. Nad laulsid väga kõva häälega ja käskisid mul kodus samamoodi teha. Pidin ostma veel puust kala (see on ümar puust instrument, mis kasutatakse taustaks laulmisele) ja koputama sellega iga päev. Suhtusin sellesse kõigesse väga tõsiselt. Ma tõusin igal hommikul hästi vara üles, et alustada oma laulmisega.
Varahommikul oli aga mu kurk nii kähe, et pidin palju vett jooma. Laulmist pidin kordama ka õhtul. Tavainimesed pole reeglina nii tõsimeelsed ja neile piisab kui laulda korra päevas. Mina aga olin siis väga siiras ja olin valmis tegema kõike, mida meister ütles, isegi sellises ulatuses. Mitte nii nagu nüüd, mul on raske panna teid ükskõik mida tegema. Teid on raske panna kivigi liigutama, rääkimata siis veel ühe kummardamisest.
Niisiis, iga päev kummardasin kodus suutratele, laulsin suutraid, kummardasin Buddhale. Mul oli ka vaimseid kogemusi. Te saate kogemusi kui olete väga siirad. Mul oli nii palju kogemusi, et ma ei jõuaks neist kõigist rääkida.
Küsisin meistrilt, miks oli vaja laulda suutraid nii kõva häälega. Kas ma pean samamoodi kodus ka laulma? Ta vastas, et kõva häälega on parem laulda, siis saavad nähtamatud olendid ka kasu. Uskusin teda ja laulsin nii kaua, kuni jäin oma häälest ilma. Jätsin isegi aknad lahti, kartes et nähtamatud olendid ei tule muidu sisse.
Kujutage ette, ma olin siis kolmekümne aastane, mitte kolmene ja nii naiivne! Ma tegin kõik, mida meister käskis teha. Võibolla just seepärast, et olin nii rumal, mõistsingi osa Tõest. Väga tarkadel inimestel nagu teie on väga raske Taod saavutada. Te olete tulvil ideesid, teie mõistus on liiga tark, liiga kaval ja te teate liiga palju!
Ükskord talvel, kui lumevall väljas oli inimesest ka kõrgem ja oli väga külm, tegin kõik aknad lahti, et nähtamatud olendid saaksid ka sisse tulla. Ma ei julgenud isegi kardinaid ette jätta. Nähtamatud olendid ei pea ilmtingimata läbi akna sisse tulema, aga siis muretsesin “mis saab, kui mõni neist ei pääse sisse?” Kartsin, et kui oleksin jätnud kardinad ette ja aknad kinni, siis nad justkui poleks olnud teretulnud. Ma isegi vabandasin nende ees: “Ma ei saa ust lahti jätta, sest see võib naabreid häirida.”
Kuulake oma meistrit, see meeldib Jumalale
Kuulake oma meistrit, ükskõik, kes ta on, sest nii te ei eksi kunagi. See liigutab Jumalat. Jumal kaitseb seda inimest. Ta näeb, et see inimene pole nii rumal ja laseb tal midagi mõista. Jumal hoolitseb alati paremini rumalate inimeste eest. Me peaksime olema rumalad, kui me peame olema rumalad. Andke endast parim kui peate mõnda tööd tegema, kasutage oma tarkust kui peate seda kasutama, ja ärge kasutage oma tarkust, kui peaksite kuulama. Meil on kaks kõrva ja vaid üks suu. Näib justkui teile oleks kasvanud kaks suud ja üks kõrv, või need on kasvanud valedesse kohtadesse. Niipea kui teile midagi ütlen, näib see haihtuvat. Sellel poleks nagu mingit mõju.
Paljud inimesed, kes siia tulevad, on ikka veel silmitsi oma eelarvamuste, ideede ja arusaamadega. Nad arvavad endast nii palju ja tahavad meistrit seljatada. Parem on kui tõukate ennast oma tasemest kõrgemale, selle asemel, et mind alla tõmmata. Meistrit alla tõmmata on muidugi palju mugavam, nii tunnete end mulle lähemana: “Ta on täpselt nagu mina!”
Aga see pole teile hea. Mina võin alati üles ronida või alla tulla, kuid ma pean rääkima teile tõtt, et täita oma kohust õpetajana. Ma tean, et sisimas te mõistate väga hästi, see on vaid teie mõistus, mis vastu hakkab. Püüdke mõelda sellele eesmärgile, miks te siia tulite ja ärge kuulake oma mõistust, sest muidu väsime sellest mõistusega maadlemisest mõlemad ära. Ma pean alati teie mõistustega võitlema ja see on nii kurnav. Iga kord kui mõnele konkreetsele inimesele mõtlen, tunnen, kuidas ta mõistus on tulvil kõiksuguseid asju, takistades teed ta hingeni. Mõistus valvab sissekäiku väga pingsalt. See on hästi kurnav! Kas nüüd saate aru? (Residendid vastavad: Jah!)