Uudiste Ajakirjast nr 74, Meister ütleb
Kõrgeim Meister Ching Hai
Rühmameditatsioon Texases, USAs • 12. november 1993
Meister kannatab inimeste ükskõiksuse pärast
Me oleme ühendatud. Me peame seda kuidagi näitama, mitte niisama rääkima. Me ei ütle pelgalt, “ma armastan oma lähedasi”, või “mina ja sina oleme üks.” Ja kui teised kannatavad, ütleme, “nojah, see ei puuduta mind.” Kui teie olete haiged, olen ka mina haige. Nii kaua kui olen siin, elan nagu teie (Meister peab silmas, et retriidi ajal elab ta samades tingimustes nagu jüngrid ja sööb sama toitu). Muidu mul on vaid naudingud. Hea on olla Buddha, igaüks võib seda olla. Keegi ütles, et sel ajal kui mind opereeritakse, võiksin ma lihtsalt oma kehast lahkuda ja taevast nautida. Teie, jüngrid võite nii teha, aga mina mitte, sest kui mina teeksin nii, siis vaid naudiksin kõike, ega kannataks koos teiega. Kui mina ei kannataks, siis kannataksite teie palju rohkem. Seega ma ei jookse ära.
Teil on alati illusioon meistriks olemise kohta. Te arvate, et meistrina naudiksite kõike palju rohkem kui praegu, mil olete ignorantsed, veel jüngrid. See pole tõsi. Mida enam te Jumalat ihkate, seda lähemal Talle olete. Mida lähemal olete meisterlikkusele, seda lähemalt peaksite mõistma meistri positsiooni. Ja see tähendab, et toote ohvreid. Meisterlikkus tähendab ohverdamist. See ei tähenda rõõmu. Ja, te kogete ka seda. Ometi, see on väga stabiilne rõõm, mida ei mõjuta maailma kaootiline olukord. Kuid te kannatate. Te kannatate kõigi pärast. Kui te ei taha selles olukorras olla, siis te ei taha Jumalat nii väga. Siis te naudite seda maailma rohkem ja unustate Jumala, unustate Meistri. Siis olete ahjust, jõujaamast pisut emal. Te olete eemal ohvriks toodud lambatalle olukorrast, siis te ei kannata nii palju ning naudite rohkem.
Just nagu praegu kokk köögis, kes teeb meile süüa. Kui ta tahaks nautida seda hetke koos meiega, peaks ta köögist ära tulema ja laskma kellegil teisel söögi tegemist jätkata. Meistriga on samamoodi, või kellegiga, kes armastab meistrit nii väga. Ma ei pea silmas, et te armastate mind või mõnda meistrit isiklikult. Pean silmas, et kui armastate tõde nii väga, kui te ei taha midagi muud peale Jumala, siis olete väga lähedal meistrile, meistri väele, meistri omadustele. Siis te ei naudi enam. Mul on kahju seda öelda, see on väga paradoksaalne. Kuid nii see on.
Nii et kui teile on vastumeelt kõik see ohverdamine, te tahate pigem taevalikku paleed või taevalikku tarkust ja sedalaadseid asju, siis te ei ihka nii väga. Seepärast zen´is öeldakse, “mida enam sa ihkad valgustatust, seda vähem sa saad,” sest te piirate ennast oma sooviga. Lahtiseletatult tähendab see seda, et sa oled liiga lähedal. Sa tahad seda nii väga, et oled nii lähedal. Sa tahad seda nii väga, et sa muutud selleks. Oled sellest nii haaratud, et võtad selle omaduse endale üle. See, kes Jumalat nii väga tahab, on pühaklik inimene.
Meister ei naudi kunagi seda maailma
Nüüd, kui te olete pühak, siis te olete meister, meistri hing. Te ei saa seda nautida, sest kogu maailm kannatab ja teie hing tunnetab inimeste kannatusi – ükskõiksete ja meeleheitlike inimeste halbu kogemusi üle kogu maakera. Nii et nüüd ma ei naudi enam nii nagu tegin seda varem. Nüüd teete seda teie. Mina olen kokk. Ma olen kogu aeg köögis. Mul pole aega istuda teie juures uhketes riietes laua taga, lastes teistel ennast teenindada. Kui ma teen süüa, siis mul pole isegi aega, et teid näha. Samamoodi on ka meistriga. Seepärast on nii, et mida enam te ihkate Jumalat, seda vähem näha saate. Mul on kahju seda öelda, kui kõik teised räägivad vastupidist. Kui igatsete poolikult, siis saate pool. Kui igatsete liiga palju, siis te ei näe palju, siis te kannatate, sest olete liiga lähedal Jumalale. Jumal teab kõike. Jumal teab inimkonna kannatusi. Ja selles maailmas on kannatusi rohkem kui rõõme. Paljud meistrid ei naudi mitte kunagi seda maailma. Aga see on hea, sest nad ei tulnud siia selle pärast. Kui tahate nautida, siis peate tulema uuesti tagasi, olema ükskõikne inimene ja hakkama uuesti nautima.
Kui olete juba matemaatika või inglise keele professor ja tahate ikka veel, et keegi teid õpetaks, et teile saaks osaks õpetaja tähelepanu ja kiitus, siis see on naeruväärne. Enamus meist on olnud kunagi tudengid. Ja nüüd kahetseme, et ei osanud tudengielu nautida. Mina küll nautisin. Kõik ütlesid, et see on parim aeg, mis meil kunagi võiks olla. Aga me ei osanud seda hinnata. Me tahame saada professoriks kohe praegu. Professoriks või õpetajaks saades mõtleme aga, “tudeng oli nii mõnus olla!” Elu oli siis palju muretum ja lihtsam, nooruslikum. Polnud kohustusi ja võisime vabalt igal pool pidutseda ning kaaslasi oli kõikjal. Aga kui olete juba professoriks saanud, pole enam võimalik tagasi tudengiks saada. Isegi kui viskaksite minema oma teaduskraadi ja läheksite ja istuksite maha koos tudengitega, see poleks enam see ja te poleks rahul. Miks? Te küsiksite, “miks ma ei naudi nagu nemad? Kõigil peale minu on nii lõbus, miks” Sest te olete sellest nautimisest välja kasvanud, te ei saa enam tagasi minna. Kella ei saa enam tagasi keerata.
Kolm valgustatuse staadiumit
Te peate ära tundma, kas olete sel teel algaja, mis tähendab, et naudite kõike rohkem kui keegi teine, või te pole veel jõudnud vaimse praktika algstaadiumisse, või olete läbinud nautimise staadiumi. Maakeeli jagatuna on olemas kolm valgustatuse staadiumit. Esimene on ignorantsuse staadium. Selles staadiumis te ei tunne vähimatki huvi vaimse praktika vastu, teil pole mingit soovi hakata vaimsust harjutama. Te pole jõudnud isegi materialismist kaugemale. Teine tee on see, et olete valgustunud. Te näete valgust, te näete Jumalat, te näete taevalikke paleesid, samadhis olles näete igasuguseid asju ning te naudite kogu seda õndsust. Kolmandas staadiumis olete need eelnevad läbinud.
Just nagu koolis, te ei alustanud ju ülikoolist. Alguses olite eikeegi. Ehk vaid keskkooli piisake kusagilt. Õpingute alustamine on teine tee ja seejärel hakkate midagi ülikoolis õppima. Kolmas tee on, et olete lõpetanud. Meil, vaimsuse harjutajatel on erinevad tasemed. Olge endaga rahul – olete just seal, kus te olete ja ärge küsige enamat, kui suudate korraga seedida. Ärge küsige naeruväärseid asju, nagu näiteks seda, et olles juba professor tahate nautida tudengielu, sest teie vanus on nüüd teine, teie võimed on teised.
Kui küsite minult, kas mina kui meister saan teie jaoks kõike teha? Jah, saan küll. Aga milleks te üldse taevast tahate? Me peaksime muutma selle maailma taevaks, mitte sellest ära põgenema. See on hästi kui istute ja kogete taevast loomulikult, aga kui te seda alati soovite, siis see on ka veider. Me pole kerjused. Kui Jumal seda ei anna, siis ärge pöörake sellele tähelepanu. Võibolla Ta pole piisavalt lahke. See on Tema viga. Ja kui Looja võib endale sellist viga lubada, et ei märka teid, siis sel juhul pole meil vajadust Teda näha.
Isetu teenimine
Nüüd ma ei näe enam midagi. Olen siin vaid kakskümmend neli tundi. Mul ei ole aega, et teid kõiki siin näha, isegi siis mitte, kui siit vahel vilksamisi läbi käin. Mul pole aega isegi kõigile neile taevalikele märkidele tähelepanu pöörata, sest ma kasutan oma aega teie teenimiseks. Aga siiski, vaatamata kogu mu pimedusele või nägemuste puudumisele, te ikkagi austate mind kui meistrit, miks? Ega ometi minu praeguste nägemuste pärast? Need kõik on kadunud. Kas minu armastuse pärast, kas selle pärast, et ma ei küsi midagi? Ma vaid annan. Ma ei taha Jumalalt midagi ja ma ei taha teilt midagi. See on väga tähtis.
Me peame teenima isetult ning kõik muu tuleb järgi. Kõike seda on teile raske öelda, sest alati te kuulete,“otsige kõigepealt Jumala Kuningriiki, siis kõike muud antakse teile pealegi!” Aga mis on Jumala Kuningriik? Jumala Kuningriik pole ainult sinu jaoks. Kui minul on Jumala Kuningriik, siis kõik peavad sinna mahtuma, sest muidu ma ei lähe sinna, ma ootaksin kõik ära. Mis head on sellest, kui ma istun seal üksi, või koos teiega, või mõne jüngriga, nautides Jumala Kuningriiki, samal ajal kui kogu inimkond roomab ja on alistunud kannatustele maapeal? Nii et Jumala Kuningriik tuleb siis kui kõik on valgustunud, kui see niimoodi tuleb.
Ma usun sellesse töösse, mis on kõigi õnne nimel, mitte vaid mu enda heaolu nimel. Nii et kui jätkate sel teel, siis kogete palju enam rahuldust kui ükski nägemus suudaks teile pakkuda. Ärge laske ennast millestki häirida, teil läheb hästi. Jätkake! Teenige inimesi ja te saate rohkem rahuldust kui ükski nägemus, kui ükski valgus või Buddha nägemus võiks teile anda. Ma räägin teile tõtt.
Seega olgem kokad, mitte külalised kogu aeg, vahel muidugi võime olla ka külalised. Kuid te olete seda juba olnud ja te polnud nii rahul. Arvasite, et külalised peaksid kujutama endast midagi enamat. Sest te valmistate kogu aeg süüa ja vahel lähete restorani ja kujutate endile ette, millised külalised peaksid olema. Aga külalised on tulnud vaid selleks, et süüa. Ja te maksate oma raha ja lähete siis koju – selles pole midagi erilist.
Tõeline vaimne praktika on tasane ja sujuv
Samamoodi kui meil on vaimsed kogemused. Mõnikord me ootame liiga palju. Meil on kindel ettekujutus, milline üks vaimne kogemus peaks välja nägema. Aga see pole nii. See on midagi väga tavalist. See ei ole nagu elektrišokk, et teate, millal see tuleb ja millal läheb. See on väga õrn. Üleminek materialismist vaimsesse sfääri on väga mahe. Siin ei ole tegemist mingi astraalse kujutlemisega, mil teate, et olete kehast väljas. Sest tegelikule vaimsele praktikale pole see omane. Tõeline vaimne praktika laseb Minal minna erinevatesse dimensioonidesse nii tasasel moel ja nii hiilgavalt, et te isegi ei tea, et olite seal, sest seal olles teil polnud enam egot.
Muidu te teate, “nüüd ma olen esimesel, nüüd olen teisel ja nüüd olen kolmandal tasemel. Ma olen pühak – kolmas tase või kolmas aasta.” See ei ole hea. Sest me oleme juba seal, kus me tahame olla. Milleks on veel vaja teada, kuhu lähete, ja mis tasemeni olete jõudnud? Mõnedele on see hea, et hoida neid vaimsel teel, kuid see pole nii kõigi puhul ja see ei tohiks alati nii olla.
Näiteks, kui te lõpetate õigusteaduste kooli, siis olete enda üle uhke. Jah, tõenäoliselt räägite sellest kõigile, korraldate peo, sest tahate oma doktoriks saamist tähistada. Kuid mõne aasta pärast te ei mäletagi, et olete advokaat. Vahel inimesed küsivad seda ja teile tuleb meelde, kuid ilma igasuguse uhkuse ja õnnetundeta, sest te lihtsalt olete see. Selles pole teile midagi uut.
Kui sa oled tühi, siis sa oled täis
Sarnaselt, mõned meist on vaimse ülendamisega nii harjunud, et see muutub loomulikuks nagu hingamine. Tegelikult just nii peakski olema. Ma ei istu siin vaadates alati Buddha maad, sest nõnda oleksime ikka veel eraldatud. Sel juhul me pole mitte Buddha maal, vaid me vaatame Buddha maad. Meie ja Buddha maa oleme eraldatud. Mida lähemale meisterlikkusele, seda ignorantsemaks te taas muutute. See on elu paradoks. Seepärast tao´s Teh Ching Lao-zi ütles, “targad on nagu rumalad, ignorantsed.” Jah, kogu te olemus teeb läbi justkui ümbertöötluse.
See ei tähenda aga seda, et olete ignorantsed nii nagu olite seda varem. See ei tähenda sama. Ennem olite ignorantsed, ent nüüd te tõesti olete ignorantsed, seda kõige otsesemas mõttes. Ennem kui olite ignorantsed, arvasite, et olete targad. Arvasite, et teate kõike. Aga nüüd te teate, et olete tõesti täiesti ignorantsed ja just siis oletegi targad. Sest kui olete tühjad, siis olete täis. Universum on teie. Kui aga olete täis igasugu prügi, siis olete väljaspool. Ma räägin seda kõigile inimestele, nähtamatutele olenditele ja ka iseendale.
Mul on olnud see tunne ka mõnikord varem. Raske on olla meister, sest sa ei luba endale midagi, kaasaarvatud nägemusi, kaasaarvatud teadmisi niinimetatud töödeldud andmete kohta. Ma tean vaid seda, mida antud hetkel pean teadma. See on kõik, mida meil hetkel vaja on. Muidu oleks nii tülikas kogu seda tarkust endaga kaasas kanda ja igaühele näidata, et sa oled meister. See pole nii.